Hüppa sisu juurde

Mida räägib Piibel kümnise andmisest?

Mida räägib Piibel kümnise andmisest?

Piibli vastus

 Muistsetel iisraellastel oli käsk anda kümnist * ehk kümnendik oma igaaastasest sissetulekust Jumala teenistuse toetamiseks. Jumal ütles neile: „Te peate igal aastal panema kõrvale kümnendiku [„kümnise”, 1997. a tõlge] kogu oma põllusaagist.” (5. Moosese 14:22.)

 Käsk anda kümnist oli osa Moosese seadusest, mille Jumal andis muistsele Iisraelile. Kristlased ei ole selle seaduse all, seega ei pea nad kümnist andma. (Koloslastele 2:13, 14.) Iga kristlane teeb aga annetusi nii, „nagu ta on oma südames otsustanud, mitte kurva meelega ega sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat”. (2. Korintlastele 9:7.)

 Kümnise andmine Piibli vanas testamendis

 Piibli osas, mida teatakse kui vana testamenti, mainitakse kümnise andmist mitmeid kordi. Enamus kordadest leidis aset pärast seda, kui Moosese kaudu anti Iisraeli rahvale seadus. Mõned korrad mainitakse kümnise andmist ka varem.

Enne Moosese seadust

 Esimese Piiblisse ülestähendatud kümnise andis Aabram (Aabraham). (1. Moosese 14:18–20; Heebrealastele 7:4.) Aabrami kümnis oli ilmselt ühekordne kingitus kuningas-preester Saalemile. Piiblis pole kirjas, et Aabraham või ta lapsed oleksid hiljem veel kümnist andnud.

 Teisena mainitakse, kuidas Aabrahami lapselaps Jaakob andis kümnist. Jaakob tõotas, et kui Jumal teda õnnistab, siis ta annab kümnendiku kõigest, mis ta temalt saab. (1. Moosese 28:20–22.) Mõne piibliõpetlase arvates andis Jaakob kümniseks loomohvreid. Jaakob täitis oma lubadust, kuid ta ei nõudnud kümnise toomist oma perelt.

Moosese seaduse ajal

 Muistsetel iisraellastel oli käsk anda kümnist usulise tegevuse toetamiseks.

  •   Kümnise toomine toetas täisajalisi jumalateenijaid: leviite, sealhulgas preestreid, kel ei olnud endal maad, mida harida. (4. Moosese 18:20, 21.) Leviidid, kes ei teeninud preestritena, said kümnist rahvalt ning andsid omakorda sellest parima kümnendiku preestritele. (4. Moosese 18:26–29.)

  •   Igal aastal oli vaja tuua veel üks kümnis, millest said osa kõik leviidid ja ka ülejäänud rahvas. (5. Moosese 14:22, 23.) Iisraeli pered tõid kümnise pidustustele ja teatud aastatel jagasid seda vaestega, et neid aidata. (5. Moosese 14:28, 29; 26:12.)

 Kuidas arvestati kümnist? Iisraellased panid igal aastal kõrvale kümnendiku maa saadustest. (3. Moosese 27:30.) Kui nad tahtsid seda kümnist tuua rahas, pidid nad summale lisama 20 protsenti. (3. Moosese 27:31.) Samuti oli neil kohustus anda kümnendik oma karjast. (3. Moosese 27:32.)

 Et kindlaks teha, kui palju on kümnendik loomadest, pidid iisraellased valima iga kümnenda looma, kes tarast välja tuli. Seadus ütles: „Omanik ärgu uurigu, kas see loom on hea või halb, ning ta ärgu vahetagu seda teise vastu.” (3. Moosese 27:32, 33.) Samuti ei tohtinud omanik vahetada kümniseks mõeldud kariloomi raha vastu. Seda tohtis teha vaid siis, kui toodi kümnis pidustuste ajal. See korraldus tegi iisraellastele pidustustele tulemise lihtsamaks. (5. Moosese 14:25, 26.)

 Millal tõid iisraellased kümnist? Iisraellased tõid kümnist igal aastal. (5. Moosese 14:22.) Igal seitsmendal aastal aga ei kogutud kümnist, kuna see oli puhkeaasta, mille jooksul ei tohtinud harida põldu ega koristada saaki. (3. Moosese 25:4, 5.) Igal kolmandal ja kuuendal aastal 7-aastasest perioodist jagasid iisraellased kümnist vaeste ja leviitidega. (5. Moosese 14:28, 29.)

 Millised tagajärjed olid kümnise maksmata jätmisel? Moosese seaduses ei olnud sätestatud karistust, kui inimene ei too kümnist. See oli moraalne kohustus. Iisraellased pidid andma aru Jumalale. Kui nad täitsid kümnise toomise kohustust, võisid nad paluda Jehoovalt õnnistust. (5. Moosese 26:12–15.) Jumal suhtus kümnise toomata jätmisse kui varastamisse. (Malaki 3:8, 9.)

 Kas kümnise andmine oli liigne koorem? Ei olnud. Jumal lubas, et kui rahvas toob kümnist, siis ta kallab neile õnnistusi ja neil ei ole millestki puudust. (Malaki 3:10.) Teisalt aga kümnise toomata jätmisel rahvas kannatas, kuna Jumal ei õnnistanud neid. Preestrid ja leviidid pidid tegema seetõttu enda elatamiseks tööd ning jumalateenimine sai kannatada. (Nehemja 13:10; Malaki 3:7.)

 Kümnise andmine Piibli uues testamendis

 Kui Jeesus oli maa peal, oli jumalateenijatel veel kohustus anda kümnist. Jeesuse surm aga tühistas kümnise andmise.

Kui Jeesus elas maa peal

 Piibli uus testament toob välja, et iisraellased tõid endiselt kümnist, kui Jeesus oli maa peal. Jeesus tunnustas, et tol ajal oli kümnise andmine kohustuslik. Samas mõistis ta hukka usujuhid, kes maksid üksikasjalikult kümnist, kuid ei hoolinud „sellest, mis on Moosese seaduses kaalukam: õiglusest, halastusest ja ustavusest”. (Matteuse 23:23.)

Pärast Jeesuse surma

 Jeesuse surmaga lõppes kümnise toomine, kuna tema lunastusohver tühistas Moosese seaduse. (Heebrealastele 7:5, 18; Efeslastele 2:13–15; Koloslastele 2:13, 14.)

^ Kümnis on „kümnendik inimese sissetulekust, mis on kindlaks kasutuseks kõrvale pandud. ... Piiblis mainitud kümnist anti tavaliselt religioosse tegevuse toetuseks”. („Harper’s Bible Dictionary”, lk 765.)