Piibli vastus

Kristlastel pole kästud pidada iganädalast hingamispäeva. Kristlased on Kristuse seaduse all, mis ei sisalda hingamispäeva pidamise nõuet. (Galaatlastele 6:2; Koloslastele 2:16, 17.) Miks võib selles kindlad olla? Räägime kõigepealt hingamispäeva algupärast.

Mida kujutas endast hingamispäev?

Sõna „hingamispäev” tuleneb heebrea sõnast, mis tähendab „puhkama, lakkama”. Esimest korda esineb see Piiblis muistsele Iisraelile antud käskudes. (2. Moosese 16:23.) Näiteks kümnest käsust neljas kõlab: „Pea alati hingamispäeva, see päev olgu sulle püha. Kuus päeva tee oma töid ja toimetusi, kuid seitsmes päev on hingamispäev sinu Jumala Jehoova auks. Sa ei tohi teha mingit tööd.” (2. Moosese 20:8–10.) Hingamispäev kestis meie kalendri järgi võttes reede päikeseloojangust kuni laupäeva päikeseloojanguni. Sel ajal ei tohtinud iisraellased oma asupaigast lahkuda, tuld süüdata, puid korjata ega mingit koormat kanda. (2. Moosese 16:29; 35:3; 4. Moosese 15:32–36; Jeremija 17:21.) Hingamispäeva puudutava käsu rikkumise eest karistati surmaga. (2. Moosese 31:15.)

Peale iganädalase hingamispäeva olid juudi kalendri järgi veel teatud päevad hingamispäevad ning seitsmes ja viiekümnes aasta olid hingamisaastad. Hingamisaastal ei tohtinud iisraellased maad harida ega teistelt iisraellastelt enam võla tagasimaksmist nõuda. (3. Moosese 16:29–31; 23:6, 7, 32; 25:4, 11–14; 5. Moosese 15:1–3.)

Jeesuse ohvrisurm muutis hingamispäeva käsu kehtetuks

Kust me teame, et hingamispäeva käsk ei käi kristlaste kohta?

Hingamispäeva pidid pidama üksnes need, kes olid Moosese seaduse all, mille Jumal oli andnud ja mille hulka kuulus ka hingamispäeva puudutav käsk. (5. Moosese 5:2, 3; Hesekiel 20:10–12.) Teistelt pole Jumal kunagi hingamispäeva pidamist nõudnud. Ja juudidki said Moosese seaduse, sealhulgas kümne käsu alt vabaks Jeesus Kristuse ohvrisurma kaudu. (Roomlastele 7:6, 7; 10:4; Galaatlastele 3:24, 25; Efeslastele 2:15.) Kristlased ei järgi mitte Moosese seadust, vaid sellest kõrgemat armastuse seadust. (Roomlastele 13:9, 10; Heebrealastele 8:13.)

Väärarusaamad hingamispäeva kohta

Väärarusaam. Jumal seadis hingamispäeva sisse siis, kui ta puhkas seitsmendal päeval.

Tõde. Piibel ütleb: „Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.” (1. Moosese 2:3, P 1997.) Selles salmis ei anta käsku inimestele, vaid see räägib lihtsalt sellest, mida Jumal seitsmendal loomispäeval tegi. Piibel ei näita, et ükski inimene oleks enne Moosese aega hingamispäeva pidanud.

Väärarusaam. Iisraellased olid hingamispäeva käsu all juba enne, kui neile anti Moosese seadus.

Tõde. Mooses ütles iisraellastele: „Meie Jumal Jehoova sõlmis meiega Hoorebi juures [st Siinai mäe piirkonnas] lepingu.” Selle lepingu hulka kuulus käsk pidada hingamispäeva. (5. Moosese 5:2, 12.) Piiblist selgub, et hingamispäev oli iisraellastele midagi uut. Kui iisraellased oleksid juba varem, Egiptuses olles, hingamispäeva käsu all olnud, siis kuidas oleks hingamispäev saanud neile meelde tuletada Egiptusest vabanemist, nagu see Jumala sõnul pidi tegema? (5. Moosese 5:15.) Miks oli tarvis neile öelda, et nad ei tohi seitsmendal päeval mannat koguda? (2. Moosese 16:25–30.) Ja miks nad ei teadnud, kuidas toimida esimesel üles tähendatud juhtumil, kus hingamispäeva käsku rikuti? (4. Moosese 15:32–36.)

Väärarusaam. Hingamispäeva käsk on „igavene seadus”, järelikult on see endiselt jõus.

Tõde. Mõned piiblitõlked ütlevad hingamispäeva kohta, et see on „igavene seadus”. (2. Moosese 31:16, P 1997.) Ent heebrea sõna, mis on siin tõlgitud vastega „igavene”, võib tähendada ka „määramata aega kestev”. Näiteks kasutatakse Piiblis sedasama sõna, kui räägitakse Iisraeli preestriametist, mille Jumal kaotas juba umbes kaks tuhat aastat tagasi. (2. Moosese 40:15; Heebrealastele 7:11, 12.)

Väärarusaam. Kristlased peavad pidama hingamispäeva, sest Jeesus pidas seda.

Tõde. Jeesus pidas hingamispäeva sellepärast, et ta oli juut ning seega sünnist saati Moosese seaduse all. (Galaatlastele 4:4.) Pärast Jeesuse surma kaotas Moosese seadus, sealhulgas hingamispäeva käsk, kehtivuse. (Koloslastele 2:13, 14.)

Väärarusaam. Apostel Paulus, kes oli kristlane, pidas hingamispäeva.

Tõde. Paulus käis hingamispäevadel sünagoogis, kuid mitte selleks, et koos juutidega seda päeva pühitseda. (Apostlite teod 13:14; 17:1–3; 18:4.) Ta käis sünagoogis hoopis head sõnumit kuulutamas, kuna tolle aja kombe kohaselt võidi külalisjutlustajal paluda kõnelda neile, kes olid jumalateenistuseks sinna kokku tulnud. (Apostlite teod 13:15, 32.) Pealegi kuulutas Paulus iga päev, mitte ainult hingamispäevil. (Apostlite teod 17:17.)

Väärarusaam. Kristlik hingamispäev on pühapäev.

Tõde. Piiblis pole kristlastele mingit käsku pühendada pühapäev puhkamisele ja jumalateenimisele. Meie kalendri pühapäev oli algkristlastele nädala esimene päev ja oli tavaline tööpäev. „The International Standard Bible Encyclopedia” ütleb: „Pühapäevast hakkas hingamispäev kujunema alles 4. sajandil, kui [paganlik Rooma keiser] Constantinus andis välja määruse, mis keelas teatud töid pühapäeval teha.” *

Mida aga öelda piiblisalmide kohta, mis paistavad osutavat sellele, et pühapäev oli eriline päev? Näiteks ütleb Piibel, et apostel Paulus sõi „nädala esimesel päeval” koos usukaaslastega. See on aga väga loogiline, kuna järgmisel päeval ta lahkus. (Apostlite teod 20:7.) Ühes teises kohas on öeldud, et ta käskis mõnede koguduste liikmetel „iga nädala esimesel päeval” teiste abistamiseks midagi kõrvale panna. See oli aga kõigest praktiline nõuanne eelarve koostamise kohta. Seda kõrvalepandud raha hoiti kodus, mitte ei viidud koosolekupaika. (1. Korintlastele 16:1, 2.)

Väärarusaam. On vale pühendada iga nädal üks päev puhkamisele ja jumalateenimisele.

Tõde. Piibel jätab selle iga kristlase enda otsustada. (Roomlastele 14:5.)

^ lõik 21 Lisainfot: „New Catholic Encyclopedia”, teine trükk, 13. köide, lk 608.