Kas põrgu on päriselt olemas?

ESITA

Piibli vastus

Mõnedes eestikeelsetes piiblitõlgetes on kasutatud sõna „põrgu”. (Õpetussõnad 15:24; Matteuse 5:30.) Paljud inimesed usuvad, et põrgu on tuline piinamispaik, kuhu kurjad inimesed pärast surma satuvad, nagu on kujutatud ka artikli alguses oleval pildil. Mida piibel tegelikult õpetab?

Kas põrgu on igavene piinapaik?

Ei ole. Piibli algkeelseid sõnu (heebrea keeles šeól, kreeka keeles hádes) tõlgitakse sageli vastega „põrgu”. Need viitavad surmavallale ehk surnud inimeste sümboolsele asupaigale. Piibel näitab, et surmavallas on inimesed teadvuseta olekus.

Surnud pole teadvusel ja seega pole neil võimalik tunda valu. „Surmavallas, kuhu sa lähed, ei tehta tööd ega plaane, seal pole teadmisi ega tarkust.” (Koguja 9:10.) Seal ei ole valukarjeid. Piibel ütleb hoopis: „Häbisse jäägu jumalatud, pandagu nad surmavallas vaikima.” (Laul 31:17; 115:17.)
Karistus patu eest on surm, mitte piinlemine põrgutules. Jumal ütles esimesele inimesele Aadamale, et Jumala seaduse rikkumise eest on karistuseks surm. (1. Moosese 2:17.) Igavesest piinamisest ei rääkinud ta midagi. Hiljem, kui Aadam patustas, ütles Jumal: „Muld sa oled ja mullaks sa saad.” (1. Moosese 3:19.) Niisiis pidi Aadam lakkama olemast. Kui ta aga oleks saadetud hoopis tulisesse piinapaika, oleks Jumal kindlasti öelnud seda. Karistus patu eest ei ole muutunud. Seda näitavad sõnad, mille Jumal hiljem lasi piiblisse kirja panna: „Patt annab palgaks surma.” (Roomlastele 6:23.) „Sellele, kes on surnud, on patud andeks antud”, seega pole edasine karistamine enam õigustatud. (Roomlastele 6:7.)
Mõte kellegi tules piinamisest on Jumalale ülimalt vastumeelne. (Jeremija 32:35.) Õpetus põrgupiinadest läheb vastuollu piibli sõnadega „Jumal on armastus”. (1. Johannese 4:8.) Ta soovib, et teeniksime teda armastusest, mitte hirmust igavese piinamise ees. (Matteuse 22:36–38.)
Ka head inimesed läksid niinimetatud põrgusse. Mõned võõrkeelsed piiblitõlked ütlevad, et sellised head inimesed nagu Jaakob ja Iiob läksid põrgusse. (1. Moosese 37:35; Iiob 14:13.) Need ütlevad isegi Jeesus Kristuse kohta, et ta oli pärast surma ja enne ülesäratamist põrgus. (Apostlite teod 2:31, 32.) On selge, et nendes tõlgetes mõeldakse põrgu all lihtsalt hauda. a

Jeesuse mõistujutt rikkast mehest ja Laatsarusest

Mõistujutt rikkast mehest ja Laatsarusest on kirjas piiblitekstis Luuka 16:19–31. Mõistujutud on õpetlikud lühilood, mis ei pruugi olla päriselt juhtunud. Ka lugu rikkast mehest ja Laatsarusest ei leidnud tegelikult aset. (Matteuse 13:34.) Selle mõistujutu kohta leiad rohkem infot artiklist „Kes olid rikas mees ja Laatsarus?”.

Kas põrgu tähendab lahusolekut Jumalast?

Ei tähenda. Õpetus, et surnud on teadvusel ja tajuvad oma lahusolekut Jumalast, on vastuolus piibli selge õpetusega, et surnud ei tea enam midagi. (Laul 146:3, 4; Koguja 9:5.)

Kas keegi on põrgust tagasi tulnud?

On küll. Piibel räägib üheksast inimesest, kes surid, läksid surmavalda (mõne võõrkeelse piiblitõlke järgi põrgusse) ja äratati hiljem uuesti ellu. b Kui nad oleksid olnud kogu aeg teadvusel, oleks neil olnud palju rääkida sellest, mis nendega toimus. On aga tähelepanuväärne, et mitte keegi neist ei maininud, et oli piinapaigas või koges midagi muud. Neil polnudki midagi rääkida, sest nad olid olnud teadvuseta. Piibel võrdleb surma sügava unega. (Johannese 11:11–14; 1. Korintlastele 15:3–6.)

a Vaata kasti „ Algkeelsed sõnad”.

b Loe 1. Kuningate 17:17–24; 2. Kuningate 4:32–37; 13:20, 21; Matteuse 28:5, 6; Luuka 7:11–17; 8:40–56; Johannese 11:38–44; Apostlite teod 9:36–42; 20:7–12.

Piiblitekste põrgu ehk surmavalla kohta

Iiob 14:13: „Oh et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid mind ... seaksid mulle aja ja peaksid mind meeles!”

Tähendus. Jumala teenija Iiob teadis, et kui ta sureb, siis ta piinad lõppevad ja hiljem äratab Jumal ta uuesti ellu.

Laul 145:20: „Jehoova kaitseb kõiki, kes teda armastavad, kuid ta hävitab kõik jumalatud.”

Tähendus. Jumal hävitab kurjad inimesed ära, ta ei hoia neid elus selleks, et neid põrgus piinata.

Koguja 9:10: „Surmavallas, kuhu sa lähed, ei tehta tööd ega plaane, seal pole teadmisi ega tarkust.”

Tähendus. Nii kurjad kui ka head inimesed lähevad surmavalda. Surnud on seal teadvuseta ja ei saa piinelda.

Apostlite teod 2:31: „Taavet nägi ette messia ülesäratamist ja rääkis sellest. Ta ütles, et teda ei jäeta surmavalda.”

Tähendus. Kui Jeesus suri, läks ta surmavalda, mõne võõrkeelse tõlke järgi põrgusse.

Roomlastele 6:23: „Patt annab palgaks surma.”

Tähendus. Karistus patu eest on surm, mitte põrgus piinlemine.

Ilmutus 20:13: „Surm ja surmavald [„pörgo-haud”, 1739. a tõlge] andsid tagasi surnud.”

Tähendus. Need, kes on põrgus, on surnud ja nad äratatakse tulevikus üles.

Ilmutus 20:14: „Surm ja surmavald [„pörgo-haud”, 1739. a tõlge] heideti tulejärve.”

Tähendus. Ülesäratamine teeb põrgu ehk surmavalla tühjaks ja see hävib lõplikult, justkui häviks see tules. Surm, mille oleme pärinud Aadamalt, kõrvaldatakse. (Roomlastele 5:12.)

Algkeelsed sõnad

Piiblitõlkijad on järgnevaid erineva tähendusega algkeelseid sõnu andnud edasi vastega „põrgu”. Näib, et mõnel juhul on eesmärk olnud toetada õpetust kurjade igavesest piinamisest.

Šeól (hbr שְׁאוֹל), hádes (kr ᾅδης)

Tähendus. Surnud inimeste sümboolne asupaik. (Laul 16:10; Apostlite teod 2:31.)

Eestikeelsed tõlkevasted: „surmavald” (1997. ja 1968. a tõlge), „allmaailm” (1938.–40. a tõlge), „haud” (1739. a tõlge)
Gehenna (kr γέεννα)

Tähendus. Igavene häving. (Matteuse 5:30.)

Eestikeelne tõlkevaste: „põrgu” (1997. ja 1968. a tõlge)
Tartaros (kr ταρταρόω)

Tähendus. Deemonite ehk mässumeelsete inglite vangistuselaadne alandav olukord. (2. Peetruse 2:4.)

Eestikeelsed tõlkevasted: „põrgupimeduse sopid” (1997. ja 1968. a tõlge), „põrgu” (1938.–40. a tõlge)

Põrgutule ajalugu

Paganlik päritolu. Muistsed egiptlased uskusid tulisesse põrgusse. „Am-Tuati raamat”, mis arvatakse olevat pärit 16. sajandist e.m.a, räägib neist, kes „visatakse, pea ees, lõõmavatesse aukudesse; ... ei suuda sealt pääseda ega põgeneda leekide eest”. („The Egyptian Heaven and Hell”.)

Ei kuulunud algse kristliku usu juurde. „UT-s [Uues Testamendis] pole kuskil kirjas, et algselt oleks kuulutatud põrgutuld.” („A Dictionary of Christian Theology”.)

Kreeka filosoofia mõju. „Alates 2. sajandi keskpaigast pKr hakkasid kreeka filosoofiat õppinud kristlased tundma vajadust väljendada oma usku selle terminitega ... Filosoofia, mis neile kõige paremini sobis, oli platonism [Platoni õpetused].” („Encyclopædia Britannica”.) Selle filosoofia juurde kuulus usk surmajärgsesse tulega piinamisse. „Traditsioonilistele põrgukäsitustele on kõigi antiikkreeka filosoofide hulgast avaldanud suurimat mõju Platon.” („Histoire des enfers” [Põrgu ajalugu].)

Õigustus piinamiseks. Ühes raamatus Hispaania inkvisitsioonist öeldakse, et need, kes vastutasid ketserite elusalt põletamise eest, väitsid, et kui ketserid saavad tunda „eelmaiku igavesest põrgutulest”, on neil võimalus enne surma kahetseda ja põrgust pääseda. („The Spanish Inquisition”, Jean Plaidy.) Ka Inglismaa kuninganna Mary I põletas tuleriidal ligikaudu 300 protestanti. Ta olevat sõnanud: „Kuna ketserite hinged peavad nüüdsest peale igavesti põrgus põlema, pole mul midagi kohasemat kui jäljendada Jumala kättemaksu ja nad maa peal ära põletada.” („Universal History”, Alexander Tytler.)

Tänapäevane arusaam. Mõned usurühmitused on põrguõpetust pehmendanud. Paistab aga, et seda pole tehtud soovist loobuda väärõpetusest, vaid soovist oma liikmetele meele järele olla. (2. Timoteosele 4:3.) „Inimesed soovivad südamlikku ja armsat Jumalat ... Tänapäeva kultuur tõrgub patust ja süüst rääkimast,” ütleb professor Jackson Carroll.