Hüppa sisu juurde

PIIBEL MUUDAB INIMESTE ELU

„Ma ei tunne enam enda pärast häbi”

  • Sünniaasta: 1963

  • Päritolumaa: Mehhiko

  • Taust: tänavalaps; alaväärsustunne

MINU MINEVIK

Olen sündinud Ciudad Obregóni linnas Põhja-Mehhikos üheksalapselises peres viiendana. Elasime linna ääremaal, kus mu isa pidas väikest farmi. See oli elamiseks kena koht ning meie pere oli ühtne ja õnnelik. Kui olin kõigest viieaastane, hävitas keeristorm kahjuks meie farmi ja meil tuli kolida teise linna.

Minu isal hakkas majanduslikult hästi minema, paraku sai temast samal ajal alkohoolik. See mõjus tema abielule ja meile, lastele, väga halvasti. Hakkasime isa järelt sigarette varastama ja suitsetama. Jõin ennast esimest korda purju, kui olin alles kuueaastane. Üsna varsti läksid vanemad lahku ja mu pahed süvenesid.

Kui ema teise mehe juurde elama läks, võttis ta meid kaasa. Mees emale raha ei andnud ja ainult ema teenistusest meile äraelamiseks ei jätkunud. Tegime õdede-vendadega igasuguseid töid, kuid suutsime vaevu ots otsaga välja tulla. Viksisin kingi ning müüsin leiba, ajalehti, nätsu ja muud. Hulkusin ka linnas ringi ja otsisin rikaste prügikastidest toitu.

Kui olin kümneaastane, kutsus üks mees mind linna prügimäele tööle. Võtsin pakkumise vastu, jätsin kooli pooleli ja lahkusin kodust. Ta maksis mulle vähem kui ühe dollari päevas ja andis prügimäelt korjatud toitu. Elasin hurtsikus, mille ehitasin prügimäelt leitud materjalist. Mind ümbritsesid inimesed, kes olid ropu suuga ja elasid kõlvatut elu. Paljud neist olid narkomaanid ja joodikud. See oli kõige hullem aeg minu elus, öösiti nutsin ja värisesin hirmust. Mul oli enda vaesuse ja vähese hariduse pärast väga häbi. Elasin prügimäel umbes kolm aastat, seejärel kolisin ühte teise Mehhiko osariiki. Tegin seal põllutöid, korjasin lilli ja puuvilla, koristasin suhkruroogu ning võtsin kartuleid.

Elasin kolm aastat ühel sellisel prügimäel

Nelja aasta pärast kolisin Ciudad Obregóni tagasi. Sain toa ühe oma tädi juurde, kes oli ravitseja. Hakkasin nägema õudusunenägusid ja langesin nii suurde masendusse, et mul tekkisid enesetapumõtted. Ühel ööl palvetasin: „Jumal, kui sa olemas oled, tahan ma sind tundma õppida ja siis igavesti teenida. Kui on olemas õige religioon, tahan sellest teada saada.”

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU

Olin alati tahtnud Jumalast rohkem teada saada. Juba lapsest saati olin käinud paljudes eri usundite kirikutes, aga pettusin neis kõigis. Ükski neist ei rääkinud eriti Piiblist ega andnud mulle vastuseid Jumala kohta. Mõned neist pöörasid liigset tähelepanu rahale, teistes aga elasid kirikuliikmed ebamoraalset elu.

Kui olin 19-aastane, rääkis üks mu õemees, et Jehoova tunnistajad näitasid talle, mida Piibel ütleb pühakujude kasutamise kohta. Ta luges mulle ette kirjakoha 2. Moosese 20:4, 5. Seal mainitakse, et me ei tohi teha nikerdatud kujusid. Salmis 5 öeldakse: „Sa ei tohi nende ette kummardada ega lasta end ahvatleda neid teenima, sest mina, Jehoova, sinu Jumal, olen Jumal, kes ootab jäägitut pühendumust.” Õemees küsis minult: „Kui Jumal kasutab imede tegemiseks pühakujusid või kui ta tahab, et me neid tema teenimisel kasutaksime, miks ta siis need ära keelab?” See pani mind mõtlema. Meil oli pärast seda mitmeid vestlusi Piibli teemadel. Mulle meeldisid need arutelud nii väga, et ma ei märganudki, kuidas aeg lendab.

Hiljem võttis ta mind kaasa ühele Jehoova tunnistajate koosolekule. Mulle avaldas seal nähtu ja kuuldu sügavat muljet. Isegi noored võtsid programmist osa ja kõnelesid lavalt ladusalt! Mõtlesin: „Millist koolitust siit küll saab!” Vaatamata minu pikkadele juustele ja lohakale välimusele võtsid Jehoova tunnistajad mind soojalt vastu. Üks pere kutsus mind pärast koosolekut koguni koos sööma!

Jehoova tunnistajatega Piiblit uurides õppisin, et Jehoova on armastav isa, kes hoolib meist vaatamata sellele, milline on meie majanduslik, sotsiaalne, rassiline või hariduslik taust. Ta ei ole tõesti erapoolik. (Apostlite teod 10:34, 35.) Lõpuks ometi täitus mu soov õppida Jumalat tundma. Minu tühjustunne hakkas hajuma.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD

Minu elu tegi suure pöörde paremuse suunas! Jätsin suitsetamise ja joomise maha ning ma ei ropendanud enam. Kibestumus, mis mind lapsepõlvest peale saatis, kadus tasapisi, samuti lõppesid kohutavad õudusunenäod. Sain üle sügavale juurdunud alaväärsustundest, mille põhjuseks pean lapsepõlve hingetraumasid ja puudulikku haridust.

Mul on imeline abikaasa, kes armastab Jehoovat ja on mulle suureks toeks. Teenin praegu Jehoova tunnistajate reisiva ülevaatajana. Külastan kogudusi, et oma usupere vendi ja õdesid õpetada ning julgustada. Tänu Piibli tervendavale mõjule ja suurepärasele haridusele, mida Jumal meile annab, ei tunne ma enam enda pärast häbi.

Meile naisega meeldib nüüd aidata teisi samamoodi, nagu mind aidati