Austraalias, nagu ka teistes maades, suureneb eakate arv. Mõned neist asuvad elama hooldekodusse, kus personal hoolitseb nende tervise eest ning aitab igapäevatoimingutes.

Paljud hooldekodu elanikud vajavad siiski enamat kui vaid abistamist. Mõnikord tunnevad nad igavust, üksildust või isegi abitust. Iga nädal külastavad Jehoova tunnistajad Victoria osariigis Portlandi linnas kahe hooldeasutuse elanikke, pakkudes neile lootust ja lohutust.

Arvestatakse eakate seisundiga

Sealsed Jehoova tunnistajad korraldavad hooldekodude elanikega piibliteemalisi rühmaarutelusid. Näiteks räägitakse Jeesuse elu tähtsamatest sündmustest. „Kõigepealt loeme Piiblist lõigu,” ütleb Jason, „ja seejärel selgitame selle tähendust.” Kuna paljudel eakatel on terviseprobleeme, saavad nad Jehoova teenijatelt lohutust ja julgustust, kui kuulevad Jumala lubadusest kõrvaldada haigused ja surm.

„Alguses tegime pooletunniseid külastusi, kuid osalejad tahtsid, et oleksime kauem,” jutustab kohalik Jehoova tunnistaja Tony. „Nüüd kestavad meie arutelud tund aega, kuigi üks elanik ütles, et talle meeldiks, kui need oleks kaks tundi.” Mõned eakad on pimedad, voodihaiged või ei suuda asju käes hoida. Jehoova tunnistajad abistavad neid ja julgustavad osalema aruteludes nii palju, kui võimalik.

Koos lauldakse ka mõned kiituslaulud Jumalale, kuid tihti tahavad arutelus osalejad lisalaule. John, * üks hooldekodu elanikest, ütleb: „Me armastame seda muusikat. See aitab meil mõista õpitut ja austada Jumalat.” Judith, hooldekodu elanik, kes on pime, teab lemmiklaulude sõnu peast.

Jehoova tunnistajad arvestavad iga eaka seisundiga. Vabatahtlik hooldekodu külastaja Brian ütleb, et kui eaka enesetunne on kehv, külastavad Jehoova tunnistajad teda tema toas. „Me saame nendega vestelda ja näha, kuidas nad end tunnevad. Mõnikord me tuleme teisel päeval tagasi, et näha, kuidas neil läheb.”

„Jumal saatis teid meie juurde”

Külastused toovad paljudele hooldekodu elanikele rõõmu. Peter, kes osaleb iga nädal aruteludes, ütleb: „Ma ei jõua ära oodata, millal nad tulevad.” Judith ütles oma hooldajale: „Täna on kolmapäev! Palun aita mul end valmis panna. Ma ei taha Piibli arutelule hiljaks jääda!”

Eakatele meeldib see, mida nad õpivad, ning nad tunnevad, et on Jumalaga lähedasemad. Pärast seda, kui oli arutatud ühte Jeesuse õpetust, ütles Robert: „Ma ei ole kunagi sellest piiblilõigust aru saanud. Nüüd aga saan!” David sai aru, kui oluline on palvetada, ja ta sõnas: „See aitas mul Jumalaga sõbraks saada ja ta muutus mulle reaalseks.”

Hooldekodu elanikud olid vaimustuses, kui kuulsid Piibli tulevikulootusest. „Suur tänu, et lohutate meid Piibli abil,” ütles Lynette tunnistajatele. Üks teine sealne elanik nentis: „Jumal saatis teid meie juurde.”

Margaretile meeldisid need külastused nii väga, et ta hakkas regulaarselt Jehoova tunnistajate kuningriigisaalis koosolekutel käima. Käimisraskuste tõttu tuleb tal selleks palju pingutusi teha. Ta ütles tunnistajatele: „Te olete andnud meile elu eesmärgi.”

„See on midagi väga erilist”

Ka personal hindab tunnistajate külastusi. Kohalik Jehoova tunnistaja Anna räägib: „Töötajad julgustavad elanikke minema rühmaaruteludele, sest nad on märganud, et eakad on peale seda õnnelikumad.” Brian lisab: „Hooldekodu töötajad on sõbralikud ja koostööaltid. Nad on alati valmis aitama.”

Eakate pereliikmed on samuti märganud, et nende lähedased naudivad rühmaarutelusid. Üks hooldekodu elaniku tütar kiitis tunnistajaid, öeldes: „See on midagi väga erilist, mida te teete mu ema heaks.”

^ lõik 7 Hooldekodu elanike nimesid on muudetud.