Jehoova tunnistajatena vestleme usu teemal meeleldi kõigi inimestega. Samas ei osale me uskudevahelises koostöös: me ei teeni Jumalat koos teist usku inimestega. Piiblis on öeldud, et tõsikristlased on „kooskõlaliselt kokku liidetud”, ja see kooskõla tuleneb peamiselt uskumuste ühtsusest. (Efeslastele 4:16; 1. Korintlastele 1:10; Filiplastele 2:2.) See hõlmab enamat kui armastuse, kaastunde ja andestamise väärtustamist. Meie uskumuste aluseks on täpsed teadmised Piiblist. Ilma selliste teadmisteta oleks meie usk tühine. (Roomlastele 10:2, 3.)

Kui seoksime end teist usku inimestega jumalateenimises, saaksime nendega ebavõrdseteks ikkekaaslasteks, nagu Piibel seda võrdleb. (2. Korintlastele 6:14–17.) Selline ühendus nõrgestaks meie usku. Sellepärast Jeesus ei lubanud oma jüngritel teiste usurühmitustega koostööd teha. (Matteuse 12:30; Johannese 14:6.) Ka Moosese seadus, mille Jumal andis, keelas muistsetel iisraellastel ümberkaudsete rahvastega jumalakummardamises ühineda. (2. Moosese 34:11–14.) Hiljem keeldusid Jumalale ustavad iisraellased teist usku inimeste pakutavast abist, kuna see oleks tähendanud nendega usulise liidu loomist. (Esra 4:1–3.)

Kas Jehoova tunnistajad vestlevad usu teemal teist usku inimestega?

Jah, vestlevad küll. Näiteks 2018. aastal kasutasime selleks 2 074 655 497 tundi. Nagu apostel Paulus, soovime ka meie kuulutustööd tehes mõista, mida inimesed mõtlevad ja usuvad, et saaksime aidata võimalikult paljusid. (1. Korintlastele 9:19–22.) Teistega vesteldes püüame osutada neile sügavat lugupidamist, nagu Piibel meile nõu annab. (1. Peetruse 3:15.)