Hüppa sisu juurde

Miks tähistavad Jehoova tunnistajad Issanda õhtusöömaaega teistmoodi kui muud religioonid?

Miks tähistavad Jehoova tunnistajad Issanda õhtusöömaaega teistmoodi kui muud religioonid?

Me püüame hoolega järgida Piiblit selles osas, kuidas me tähistame „Issanda õhtusöömaaega” (P 1997), mida nimetatakse ka pühaks õhtusöömaajaks, missaks ehk armulauaga jumalateenistuseks, Jeesuse surma mälestusõhtuks või „Uue maailma tõlke” järgi „Isanda õhtusöömaajaks”. (1. Korintlastele 11:20.) Muude kirikute paljud uskumused ja kombed selle sündmuse tähistamisel ei põhine aga Piiblil.

Eesmärk

Isanda õhtusöömaaja eesmärk on mõelda Jeesusele ning väljendada oma tänu selle eest, et ta oli valmis meie eest surema. (Matteuse 20:28; 1. Korintlastele 11:24.) See söömaaeg pole mingi sakrament ehk püha religioosne talitus, mida tehakse millegi ära teenimiseks, näiteks selleks, et kogeda Jumala armu või saada oma patud andeks. * Piibel õpetab, et me saame oma patud andeks ainult tänu usule Jeesusesse, mitte mingi usulise riituse läbi. (Roomlastele 3:25; 1. Johannese 2:1, 2.)

Kui tihti seda teha?

Jeesus andis oma jüngritele korralduse tähistada Isanda õhtusöömaaega, ent ta ei öelnud konkreetselt, kui tihti seda tuleks teha. (Luuka 22:19.) Mõned arvavad, et seda tuleks tähistada kord kuus, teised aga teevad seda kas iga nädal, iga päev, mitu korda päevas või siis just nii tihti, kuidas heaks arvavad. * Ent vaadakem mõningaid tegureid, mida tuleks arvesse võtta.

Jeesus seadis Isanda õhtusöömaaja sisse juutide paasapühal ja veidi hiljem selsamal päeval ta ka suri. (Matteuse 26:1, 2.) See polnud lihtsalt üks kokkusattumus. Pühakiri võrdleb Jeesuse ohvrit paasatallega. (1. Korintlastele 5:7, 8.) Paasapüha tähistati kord aastas. (2. Moosese 12:1–6; 3. Moosese 23:5.) Seepärast pühitsesid algkristlased Jeesuse surma mälestusõhtut kord aastas * ning seda pühakirjal põhinevat eeskuju järgivad ka Jehoova tunnistajad.

Kuupäev ja kellaaeg

Jeesuse eeskuju ei aita meil aru saada mitte ainult sellest, kui sageli tuleks mälestusõhtut tähistada, vaid ka sellest, mis kuupäeval ja kellaajal seda teha. Ta seadis selle sündmuse sisse aastal 33 m.a.j, Piibli kuukalendri järgi 14. niisanil pärast päikeseloojangut. (Matteuse 26:18–20, 26.) Me tähistame mälestusõhtut igal aastal selsamal kuupäeval, nagu seda tegid ka algkristlased. *

Ehkki 14. niisan aastal 33 oli reede, võib see tänapäevase kalendri järgi langeda igal aastal erinevale nädalapäevale. Me arvestame 14. niisanit samal meetodil, mida kasutati Jeesuse ajal, mitte ei järgi seda arvestust, mille järgi on koostatud tänapäevane juudi kalender. *

Leib ja vein

Selle uue püha sisseseadmisel kasutas Jeesus hapnemata leiba ja punast veini, mis olid paasasöömaajast üle jäänud. (Matteuse 26:26–28.) Seepärast on ka Jehoova tunnistajatel kasutusel ilma kergitusainete ja maitseaineteta valmistatud leib ning tavaline punane vein, mitte viinamarjamahl või vein, mida on magustatud, kangestatud või vürtsitatud.

Mõnes usurühmituses kasutatakse juuretise või pärmiga küpsetatud leiba, kuid juuretis on Piiblis tihtipeale patu ja rikutuse sümbol. (Luuka 12:1; 1. Korintlastele 5:6–8; Galaatlastele 5:7–9.) Seega sobib Kristuse patuta ihu sümboliseerima juuretiseta ja muude lisanditeta leib. (1. Peetruse 2:22.) Piibel ei toeta ka seda, et veini asemel kasutataks kääritamata viinamarjamahla. Mõnes kirikus nii tehakse, kuna seal on kehtestatud alkoholi tarbimise täielik keeld, mis ei põhine aga Piiblil. (1. Timoteosele 5:23.)

Sümbolid, mitte päris liha ja veri

Mälestusõhtu hapnemata leib ja punane vein sümboliseerivad Kristuse liha ja verd. Leib ja vein ei muutu mingil imeväel Jeesuse päris lihaks ja vereks ega segune sellega, nagu mõned arvavad. Vaatame, millistel piiblisalmidel see väide põhineb.

  • Kui Jeesus oleks käskinud oma jüngritel tema verd juua, oleks ta neil ju käskinud rikkuda Jumala keeldu veresöömise kohta. (1. Moosese 9:4; Apostlite teod 15:28, 29.) Pole aga mõeldav, et Jeesus oleks õhutanud kedagi rikkuma Jumala seadust, mis rõhutas vere pühadust. (Johannese 8:28, 29.)

  • Kui apostlid oleks sõna otseses mõttes joonud Jeesuse verd, poleks ta saanud tulevikule viidates neile öelda, et tema veri „valatakse” – tema ohver oli sel hetkel veel ju toomata. (Matteuse 26:28.)

  • Jeesus tõi oma ohvri „üheainsa korra”. (Heebrealastele 9:25, 26.) Kui leib ja vein muutuksid sel söömaajal Jeesuse lihaks ja vereks, siis sel sündmusel leiva ja veini maitsjad otsekui kordaksid tema ohvritoomist.

  • Jeesus ütles: „Tehke seda minu mälestuseks,” mitte „minu ohverdamiseks”. (1. Korintlastele 11:24.)

Need, kes usuvad transsubstantsiatsiooni (et leib ja vein muutuvad Jeesuse lihaks ja vereks), on rajanud oma doktriini mõne piiblisalmi väärtõlgendusele. Näiteks öeldakse paljudes piiblitõlgetes, et Jeesus ütles veini kohta: „See on minu veri.” (Matteuse 26:28.) Ent Jeesuse sõnu võib tõlkida ka: „See sümboliseerib/tähendab minu verd”. * Jeesus kasutas õpetades tihtipeale metafoore. (Matteuse 13:34, 35.)

Kes võtavad sel õhtul leiba ja veini?

Kui Jehoova tunnistajad tähistavad Isanda õhtusöömaaega, siis vaid üsna vähesed neist võtavad leiba ja veini. Miks see on nii?

Jeesuse ohvrivere alusel sõlmiti „uus leping”, mis vahetas välja Jumal Jehoova ja muistse Iisraeli rahva vahel kehtinud lepingu. (Heebrealastele 8:10–13.) Just selle uue lepingu osalised maitsevad mälestusõhtul sümboleid. Ja selle lepingu osalised pole mitte kõik kristlased, vaid ainult need, kellele Jumal on esitanud erilise kutse. (Heebrealastele 9:15; Luuka 22:20.) Nad hakkavad koos Kristusega taevas valitsema ning Piibel ütleb, et selle aulise ülesande saab kõigest 144 000 inimest. (Luuka 22:28–30; Ilmutus 5:9, 10; 14:1, 3.)

Vastupidiselt „väikesele karjale” – neile, kes on kutsutud valitsema koos Kristusega – on aga suuremal osal meist lootus kuuluda „suurde rahvahulka” ja elada igavesti maa peal. (Luuka 12:32; Ilmutus 7:9, 10.) Ehkki need, kel on lootus jääda elama maa peale, ei võta mälestusõhtul leiba ja veini, tahavad nad väljendada oma tänu Jeesuse ohvri eest, mis ta nende eest on toonud. (1. Johannese 2:2.)

^ lõik 2 McClintocki ja Strongi entsüklopeedia (köide IX, lk 212) ütleb: „U[ues]T[estamendis] ei esine sõna sakrament; samuti pole kreeka sõna μυστήριον [mysterion] kordagi kasutatud ristimise kohta, Issanda õhtusöömaaja või mingi muu sündmuse tähistamise kohta.”

^ lõik 3 Mõnes piiblitõlkes on 1. Korintlastele 11:25, 26 sõnastatud niimoodi, et sellest võib lugeda välja mõtte, nagu võiks Isanda õhtusöömaaega korraldada just nii sageli, kui keegi seda soovib, ja et neis salmides peitubki juhis selle sündmuse tähistamise sageduse kohta. Ent vastava kreekakeelse fraasi (hosakis) õige tähendus selles kontekstis on „millal iganes” või „iga kord”. („New International Version”; „Good News Translation”.)

^ lõik 4 Vaata „The New Schaff-Herzog Encyclopedia of Religious Knowledge”, köide IV, lk 43–44 ning McClintocki ja Strongi entsüklopeedia, köide VIII, lk 836.

^ lõik 5 Vaata „The New Cambridge History of the Bible”, köide 1, lk 841.

^ lõik 6 Tänapäevase juudi kalendri koostamisel määratakse niisanikuu algus astronoomilise noorkuu järgi, kuid seda tehnikat ei kasutatud esimesel sajandil. Tol ajal loeti uue kuu alguseks hetk, mil noorkuu sai Jeruusalemmas nähtavaks – see võib juhtuda päev või paar hiljem, kui toimub astronoomiline noorkuu loomine. See erinevus on üks põhjus, miks Jehoova tunnistajad tähistavad mälestusõhtut päeval, mis ei pruugi langeda kokku juutide tänapäevase paasapühaga.

^ lõik 14 Vaata James Moffatti „A New Translation of the Bible”; Charles B. Williamsi „The New Testament – A Translation in the Language of the People”; Hugh J. Schonfieldi „The Original New Testament”.